ÕPISTIILID - Kuidas me õpime ja õpetame

Mõni vajab õppimiseks visuaalset toetust nagu fotod ja diagrammid, teine eelistab lindistatud loengu kuulamist ja kolmas kõnnib toas edasi-tagasi, et infot meelde jätta. On neid, kes õpivad kiiremini lugedes, aga ka neid, kes vajavad praktiliste ülesannete läbitegemist. Õppimine on niivõrd personaalne tegevus, et tõenäoliselt on õpiülesannetega toimetulemise viise sama palju kui on inimesi. Õpistiilid on köitnud mitmeid uurijaid ning praktikuid, kes on välja toonud mitmeid erinevaid õppimise mudeleid. Wikipedia andmeil on olemas üle 80 erineva õpistiili mudeli. Õpistiilide teooriate paljusus tõestab, et me õpime väga erinevaid mudeleid kasutades.
 
Individuaalsete õpistiilide ideed tutvustati 70. aastatel. Õpistiil koosneb sellest, kuidas me tajume ja töötleme informatsiooni, elamusi ja kogemusi. Üheks populaarsemaks on Peter Honey ja Alan Mumford  poolt loodud õpistiilide teooria, mis esitleb nelja erineva õpistiili kasutajat: aktivist, peegeldaja, teoreetik, pragmaatik. See jaotus on otseselt seotud Kolb’i poolt esitatud õppimise tsükli nelja etapiga: kogemus, kirjeldamine, järeldamine ja planeerimine.
 
AKTIVIST
Aktivist õpib kõige paremini olukorras, kus on võimalik ise katsetada ja proovida. Ta seob ennast uute kogemustega kus iganes võimalik. Ta on avatud uutele ideedele, kaldudes esmalt tegutsema ja alles siis tagajärgedele mõtlema. Sageli juhtub, et kui üks tegevus on oma põnevuse ammendanud, hakkab aktivist kiirelt uut otsima. Ta võtab kiirelt vastu ja katsetab uusi väljakutseid, kuid tunneb igavust neid pikemaajaliselt rakendades.
 
Aktivistile meeldib töötada grupis, kus nad saavad esineda ja oma ideid rakendada. Instruktsioonid ja käsiraamatud on aktivisti jaoks igavad, millest tulenevalt ta eelkõige tegutseb ja alles siis analüüsib oma tegevuse tagajärgi. Probleeme lahendab aktivist ajurünnakuga.
 
PEEGELDAJA
Peegeldaja on tagaplaanil seisja ja jälgija, kes kogub enne otsuste langetamist nii palju informatsiooni kui võimalik. Ta kaldub seisukohtade võtmist lükkama nii kaugele kui võimalik. Talle meeldib kogemusi ja situatsioone vaadelda ning erinevatest vaatenurkadest analüüsida. Peegeldaja on ettevaatlik ja ta soovib enne tegevuse alustamist ja otsuste langetamist saada ülevaatliku pilti.
 
Peegeldaja naudib pigem teiste jälgimist ning kuulamist kui oma arvamuse avaldamist ja vaateid. Koosolekutel ja diskussioonidel eelistavad nad istuda kõige tagumises reas ning kuulata enne oma arvamuse väljaütlemist teiste vestlust.
 
PRAGMAATIK
Pragmaatik on otsib pidevalt uusi ideid, et neid kohe ka järele proovida ning tegevusse rakendada. Ta otsib praktilisi lahendusi ja üritab teooriaid praktikas teostada. Pragmaatik tahab, et ideed ja õpitud teadmised rakenduksid tema töös. Ta muutub kannatamatuks pikkade diskussioonide juures ning huvitub peamiselt reaalses elus rakenduvatest ja kasu toovatest lahendustest.
 
Pragmaatik on pärast juhtimiskoolitust täis uusi ideid ning soovib neid ka praktikas järele proovida. Ta kaldub olema kannatamatu liigselt mõtisklevate ning avatud lõpuga diskussioonide suhtes. Talle meeldib teha praktilisi otsuseid ja lahendada probleeme. Probleemid ja võimalused on pragmaatikule väljakutseteks. Tema filosoofia kõlab „Alati on olemas parem võimalus” ning „Kui see töötab, siis on see hea”.
 
TEOREETIK
Teoreetikule meeldib sobitada ja integreerida oma kogemused loogilistesse teooriatesse, näha seoseid ja üldist pilti. Kõik õpitu proovib ta sobitada teooriatesse ja raamidesse. Talle meeldib teha järeldusi ja leida nähtustele loogilisi seletusi. Teoreetiku tugevuseks võib pidada tema analüütilist lähenemist probleemide lahendamisele.
 
Teareetik on perfektsionist, kes ei puhka enne, kui asjad on korralikult valmis ja sobivad ratsionaalsesse skeemi. Ta on elavalt huvitunud põhilähtekohtadest, põhimõtetest, teooriatest, mudelitest ja süsteemsest mõtlemisest. Tema filosoofia hindab kõrgelt ratsionaalsust ja loogikat: „Kas sellel on mõtet?”, „Kuid see sobib konteksti?”, „Mis on põhilähtekohad?”
 
 
Igaühel on õppimiseks oma meetod ning sageli kasutavad inimese uue info omandamisel erinevate õpistiilide kombinatsioone. Osadel õppijatel domineerib üks ülal kirjeldatud õpistiilidest, ent samas on ka neid, kellel võib olla rohkem kui üks domineeriv õpistiil.
 
Miks on need neli õpistiili olulised koolitajale?
Just sellepärast, et me õpime kindlal moel ega peaks eeldama, et teised eelistavad õppida samal moel. On inimesi, kes õpivad kõigil neljal viisil hästi, kuid uuringud on näidanud, et igaüks meist eelistab õppimiseks oma kindlat stiili. Koolitaja ülesanne võiks olla aidata õppijaid igas õppimise astmes ning arvestada õppija individuaalseid vajadusi. 
 
Õpistiilide uurimise küsimustike abil saab välja selgitada koolitustel osalejate seas domineerivad õpistiilid. Tulemuste alusel saab koostada ning kujundada õppematerjalid ja –meetodid. Kõiki õpistiile toetab kindlasti ka võimalikult mitmekesiste meetoditega loodud õpikeskkond, mis pakuks toetust kõigile õpistiilidele.
 
Alljärgnevate õpistiilidega inimeste koolitamisel, juhendamisel ja õpetamisel võivad kaasa aidata järgmised tähelepanekud:
 
AKTIVIST
Aktivist õpib kõige paremini:

• uutest kogemustest ja võimalustest,
• probleemide ja keeruliste ülesannete lahendamisest,
• lahendades ülesandeid teistega koos ja rollimängudes,
• juhtides koosolekuid ja diskussioone.

Aktivist õpib kõige vähem:

• kuulates loenguid ja pikki selgitusi,
• lugedes, kirjutades ja omaette mõeldes,
• järgides sõna-sõnalt instruktsioone. 

PEEGELDAJA
Peegeldaja õpib kõige paremini:

• vaadeldes teisi isikuid ja gruppe enda ümber,
• analüüsides toimunut ning mõeldes, mida ta sellest õppis,
• koostades analüüse ja raporteid, kus ülesannete lahendamiseks on piisavalt aega.

Peegeldaja õpib kõige vähem:

• esinedes teiste ees,
• tehes asju lühikese ettevalmistusajaga,
• kiirustades ja muretsedes tähtaegade pärast.

PRAGMAATIK
Pragmaatik õpib kõige paremini:

• arenguvõimalustest, millel on praktiline väljund tema tööle,
• läbi harjutuste ja ülesannete, kus saab tagasisidet,
• kasutades tehnikaid ja mudeleid, mis toovad kindlat kasu ning mida saab rakendada praktikasse (nt prioriteetide seadmine, aja säästmine jne).

Pragmaatik õpib kõige vähem:

• kui ei ole näha kohest ja selget kasu tema tegevusele,
• kui puudub praktiline juhend või käsiraamat, kuidas midagi rakendada,
• toetudes ainult teooriale.
  

TEOREETIK
Teoreetik õpib kõige paremini:

• olukordades, mis pakuvad selget loogikat ja mudeleid,
• keerulistes olukordades, kus ta peab kasutama oma oskusi ja teadmisi,
• struktureeritud situatsioonides, millel on selge eesmärk,
• kui talle pakutakse huvitavaid ideid, kuigi need ei ole koheselt antud situatsiooniga seotud,
• kui tal on võimalus esitada küsimusi ning uurida ideede tagamaid.

Teoreetik õpib kõige vähem:

• situatsioonides, mis rõhutavad emotsioone ja tundeid,
• kui tegevus on struktureerimata,
• tehes asju, kui nad ei tea põhimõtteid ja kontseptsiooni,
• olukordades, kus ta ei sobi kokku teiste osalejatega, nt koos inimestega, kellel on väga erinevad õpistiilid.

Mitmed kaasaegsed õpiteooriad seavad küll õpistiilide vajalikkuse ja olulisuse kahtluse alla, kuid kindlasti aitab meie õppimisele kaasa teadmine, kuidas me infot vastu võtame ning uusi teadmisi ja oskusi omandame.
 
Allikas: Honey P, Mumford A., (1992) The Manual of Learning Styles.
Lisainformatsioon: www.peterhoney.com